Kas ja millal saab töötajalt nõuda vaktsineerimist? (Äripäev)

COVID-19 pandeemia ajal on palju räägitud sellest, kuidas võimalikult ruttu naasta tavapärasema elurütmi juurde, kus inimesed saavad vaba(ma)lt liikuda. Kuigi Eesti ei ole elanikkonna vaktsineerituse poolest Euroopa riikide seas esirinnas, peetakse siiski vaktsineerimist üle kogu maailma oluliseks viiruse kontrolli alla saamise vahendiks.

Nii on ka arusaadav tööandjate soov, et kogu personal saaks esimesel võimalusel vaktsineeritud ning vaktsineerimata inimesed ei seaks nakatudes ohtu ettevõtte töökorraldust. Selgitame, kas tööandjal on võimalus sundida töötajaid vaktsineerima ning kas vaktsineerimisest loobunud töötajatega saab töölepingut lõpetada.

Hiljuti tuli välja, et üle kogu Eesti teenindusjaamasid omav tanklakett on teavitanud töötajaid sellest, et kui töötajad ennast vaktsineerida ei soovi (kui neil vaktsineerimise võimalus avaneb), on tööandjal õigus nendega tööleping lõpetada. Lahvatas suur arutelu, kas tööandja sellised väited on ikka õiguspärased. Eelkõige on oluline, et vaktsineerimiskohustuse kehtestamine puudutab isiku põhiõiguseid, sh kehalist puutumatust ning vabadust otsustada ise oma meditsiiniliste valikute üle. Teisel kaalukausil on aga tööandja kohustused, millest järgnevalt räägimegi.

Töölepingu seadust (edaspidi TLS) lugedes ei paista esmalt silma otsest õiguslikku alust selleks, et lõpetada tööleping töötajaga, kes ei lase ennast vaktsineerida. Sarnaselt ei loeta ka näiteks Itaalias, Rumeenias ega Tšehhis vaktsineerimisest keeldumist õiguslikuks aluseks, mis võimaldaks töösuhte lõpetada. Küll aga on võimalik moodustada konstruktsioon, mille kohaselt tööandja kehtestab kõikidele ettevõtte ametikohtadele lisanõude, mille kohaselt vastavate ametikohtade täitjad peavad olema vaktsineeritud. Kui töötaja seda nõuet ei täida, ei vasta ta ka enam (uuendatud) ametikoha nõuetele ning temaga on võimalik töösuhe lõpetada töökohale sobimatuse tõttu TLS-i § 88 lg 1 p 2 alusel.

Tööandja võimalus täiendada töökohtadele kehtestatud nõudeid tuleneb ühest küljest õigusest kehtestada oma töötajatele tööandja äranägemise järgi nõudeid, kuid teisest küljest töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (edaspidi TTOS). Nimetatud seaduse kohaselt on tööandjal kohustus teha töökohas riskianalüüs, milles kaardistatakse töökohas valitsevad riskid ning luuakse kava, kuidas töökohas esinevate riskide, praeguse artikli kontekstis viirusest tuleneva terviseriski kui bioloogilise ohuteguri (TTOS-i § 8 tähenduses) mõju vähendada.

Kuigi eeltoodud konstruktsioon vaktsineerimisest keelduvate töötajatega töölepingu lõpetamiseks tundub esmapilgul suhteliselt kergelt rakendatav, tuleb seejuures analüüsida, kas igas ettevõttes ja kõigi töötajate puhul on sellise lisanõude kehtestamine võimalik. Tööinspektsioon on kinnitanud, et teatud juhtudel on võimalik töösuhe nii küll lõpetada, kuid see eeldab seda, et töökohas teised kaitsemeetmed ei toimi ehk teisisõnu peab tegemist olema kaalutletud otsusega, kus võetakse arvesse kõiki töökohaga seonduvaid asjaolusid. Nii on oluline kaaluda, kas tööd oleks võimalik kuidagi ümber korraldada , kasutada isikukaitsevahendeid (maskid ja kindad) või näiteks paigaldada töötajate ja klientide eraldamiseks läbipaistvaid vaheseinu.

Vaktsineerimisest keeldunud töötajad võib ka töö tegemisest kõrvaldada, kui neile pole vaktsineerimata jätmise tõttu enam tööd pakkuda. Sellisel juhul ei pea neile ka töötasu maksma, kuna tööd ei tehta töötajast tuleneval põhjusel. Töötasu mittemaksmine sel perioodil on põhjendatav asjaoluga, et töötajal ei esine kirjeldatud juhul töö tegemisest keeldumiseks TLS-i §-des 36 või 38 sätestatud põhjuseid. Sellises olukorras tuleks töötajal endal öelda töösuhe üles töötajast tuleneval põhjusel, kui töötaja ei soovi olla seotud töölepinguga, mille alusel ta enam töö mittetegemise tõttu töötasu ei saa.

Olenemata sellest, et töökeskkonna riskianalüüsi koostamise ja nakkusohu ennetusmeetmete analüüsimine on tööandja pädevuses, jääb tööandjatele ettevõttes läbiviidud tegevuste ja nende tegevuste mõju osas selgitamiskohustus töötajate ees ning oluline on teha töötajatele selgeks, miks on vaktsineerimine tähtis ning millised on potentsiaalsed tagajärjed töötajale, kui ta ennast vaktsineerida ei lase. Muu hulgas tuleb töötajaid teavitada, et tagajärjeks võib olla töö ümberkorraldamine, isikukaitsevahendite kandmise sisseseadmine töökeskkonnas või hoopis töösuhte lõpetamine.

Kuna ettevõtetes on võimalik rakendada erinevaid meetmeid nakkusohu vähendamiseks või elimineerimiseks, on selge, et erinevate tööandjate ja ametikohtade puhul (ka ühe ettevõtte siseselt) on ka neile rakendada võidavad meetmed erinevad. Näiteks võib olla olukord, kus mõni töötaja on võimalik suunata kodukontorisse, mõned töötajad rohkem hajutada vahetustega töölkäimise sisseseadmisega või jagada töötajad erinevate ruumide või hoonete vahel ära.

Seevastu olukorras, kus töötajad peavad klientidega väga lähedalt kokku puutuma, näiteks meditsiinitöötajad, kes peavad aitama patsiente liigutada ning kellel pole võimalust vähendada kontakte, on tööandjatel ka paratamatult vähem võimalusi võtta kasutusele muid piisavalt kaitsvaid meetmeid nakkusohu vähendamiseks, kui seda on vaktsineerimine. Nii on teatud valdkondades sarnaselt Saksamaaga kehtestatud ka tööandjatele kohustus palgata vaid tööjõudu, kes on vaktsineeritud.

Paratamatult on lisaks meditsiinile ka valdkondi, kus töötajad peavad istuma suletud ruumis klientidega pika aja vältel ning seetõttu kasvab hüppeliselt ka nakatumise oht, kui töötajad ei ole vaktsineeritud. Sellised töökohad on näiteks ühissõiduki juhtidel ja autokooli juhendajatel. Lisaks võib siia liigitada ka haridustöötajad ning huviringide läbiviijad, kes harjumuspärase töökorralduse toimimisel viibivad õpilastega ühes suletud ruumis terve õppetunni vältel.

Teisiti on lugu kontoritöötajatega, kelle puhul on juba enam kui aasta kestnud pandeemia näidanud, et koduseinte vahel (või ka mujal kontorist eemal viibides) saab tööd teha sama edukalt kui kontoris, eeldusel, et vastavas kohas on kiire internet ning kaasas nutiseade või tööarvuti. Samuti on võimalik kontoritöötajatele sisse seada graafik, et töötajad, kellel tõesti on vaja kontoris käia ning kellel pole mujal töö tegemise võimalust, saaksid kontoris olla üksinda kabinetis.

See tähendab, et kuna kontoritöötajate puhul on võimalik rakendada töökorralduse ja töökoha muutmise meedet ning kui töötaja enam kontoris viibima ning tööandja teiste töötajate ja klientidega kokku puutuma ei pea, ei ole ka tööandjal võimalik nii lihtsalt põhjendada väidet, et töötaja kujutab endast nakkusohtu ning peaks end tingimata vaktsineerima.

Küll aga on rohkem vaja kaaluda vaktsineerimiskohustuse sisseseadmise võimalikkust töökohtades, kus töötajad küll otseselt teiste töötajate või klientidega lähikontaktis olema ei pea, kuna tööd tehakse välitingimustes ning suurel maa-alal, kuid arvestades töötajate tavapäraseid harjumusi ja/või töö tegemise kiirust, tehakse teatud töölõike mitmekesi või lähestikku, näiteks ehitussektoris või töötlevas tööstuses.

Kui tööandja on teinud selgeks, et töökohas on ainus riskide maandamise viis vaktsineerimisnõude sisseseadmine teatud (või ka kõikidele) ametikohtadele, ning mõni töötaja keeldub vaktsineerimisest, on tööandjal kohustus järgida töölepingu ülesütlemisel töölepingu seaduses sätestatud nõudeid. Nii tuleb TLS-i § 88 lg 3 kohaselt töötajat varem hoiatada. Hoiatuse eesmärk oleks panna töötaja mõtlema, kas ta siiski soovib vaktsineerida. Kui töötaja jätkuvalt kinnitab, et tal vaktsineerimiskavatsust pole, on tööandjal õigus töötajaga tööleping lõpetada eelnimetatud alusel.

Kuigi paljud tööandjad sooviksid, et kogu töökollektiiv oleks võimalusel vaktsineeritud, ei saa tööandjad seda kohustuslikuks teha. Küll aga on pärast tööandja riskianalüüsi töökohal ja muude nakkusohtu vähendavate meetmete põhjalikku kaalumist võimalik kehtestada töökohtadele uued nõuded, mh vaktsineerimise nõue, mis omakorda võimaldab töötajatega, kes ennast vaktsineerida ei soovi, töösuhte lõpetada. Kindlasti ei tohiks tööandjad suhtuda vaktsineerimise küsimusesse kergekäeliselt, kuna tegemist on töötaja põhiõigustesse ja -vabadustesse sekkumisega.