KASPAR KALJURAND ⟩ Varro Vooglaiu lahutamatu abielu unistus tekitaks praktikas lahendamatud probleemid (Postimees)

Eelmisel nädalal arvas Varro Vooglaid riigikogu puldist, et demograafilist kriisi aitaks lahendada lahutamatu abielu. Hiljem tutvustas ta Delfile oma mõtet ka lähemalt.

Põhiseadus näeb paragrahvis 26 ette eraelu ja perekonna puutumatuse. Eraelu mõistet määratleb Euroopa Inimõiguste Kohus põhjendatult väga laialt, hõlmates personaalautonoomiat, identiteeti, isikupuutumatust, privaatsust, isiku arengut, isiku identifitseerimist ja isiksuse muude kvaliteetide kaitset. Eraelu puutumatuse õigus laieneb ka õigusele füüsilisele ja vaimsele puutumatusele, soolisele identifitseerimisele, nimele ja soolisele sättumusele, seksuaalelule, õigusele identiteedile ja isiksuse arengule ning õigusele luua ja arendada suhteid teiste inimeste ja välismaailmaga.

Põhiseadus lubab eraelu puutumatust piirata üksnes puhkudeks, kui see on vajalik tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Selleks et luua lahutamatu abielu institutsioon, st piirata abielu lahutamise võimalust, peab see olema vajalik vähemalt ühe eelnimetatud eesmärgi saavutamiseks. Iibe kasvatamise eesmärki sinna alla lugeda ei saa. Varro Vooglaiu ettepanekut võib õigustada tema isiklik (või usutunnistusest tulenev) moraali- ja väärtusruum, kuid see ei saa olla põhiõiguse riive põhjendus.

Näiliselt inimesele valikuvabaduse andmine ei aita

Vooglaiu mõtteid ei õigusta ka osutus stiilis «aga inimesel on ju valik, kas ta sõlmib lahutatava või lahutamatu abielu». See osutus on problemaatiline kahest aspektist. Esiteks ei ole abielu tavaline võlaõiguslik leping nagu leping, mille me sõlmime katuseparandaja või toidupoega. Tegu on perekonnaseisu staatust reguleeriva kokkuleppega. On vähe tõenäoline, et toidupoe kassas sõlmitav leping mõjutaks inimese eraelu nendes aspektides, nagu ülal PS § 26 kontekstis sai selgitatud. Küll aga teeb seda abielu – kaks inimest loovad riigi ees tunnustatud liidu, millele riik annab hulganisti täiendavaid õiguslikke eeliseid, aga ka kohustusi, mis vabaabielus inimestele osaks ei saa. Abiellumise fakt puudutab pea kõiki ülal käsitletud aspekte seoses eraelu puutumatusega.

Teiseks ei saa Eesti riik põhiseadusest tulenevalt luua õiguslikku konstruktsiooni, mille keskne mõte on teha abielust sisuliselt pöördumatu õiguslik staatus. Taoline olukord riivaks ebaproportsionaalselt inimese õigust eraelu puutumatusele ning eneseteostusvabadusele, mille hulka kuulub ka õigus inimväärikusele ja privaatautonoomiale ehk õigusele ise valida, kas millal ning millistesse lepingulistesse suhetesse astuda. Riigikohus on selgitanud, et põhiseaduse paragrahvist 19 tulenev privaatautonoomia hõlmab ka ühe lepingupoole huvi astuda olemasolevast lepingulisest suhtest välja, kui seda ei ole enam võimalik jätkata.

Niisiis – põhiseadus selles sätestatud põhiõigustega ei luba olukorda, kus isegi inimese vaba valiku tagajärg hakkab piirama selle inimese enesemääramist olukordades, kus abikaasade kooselu on faktiliselt lõppenud, kus abieluline suhe on muutunud näiteks vägivaldseks või sõltuvussuhtele iseloomulikuks või kus ühel abikaasadest on tekkinud teine perekond, mis pole abieluga seotud.

Lahutamatu abielu viiks praktikas vältimatult suurte probleemideni

Isegi kui põhiseadus võimaldaks lahutamatu abielu institutsiooni sisseseadmist, tekiksid sellest praktikas lahendamatud või vähemasti väga raskesti lahendatavad õiguslikud probleemid. Nende mõistmiseks on vaja esmalt teada, mis üldse muutub abiellumise järel kahe inimese vahelises varem vabaabielul põhinenud suhtes. Mõned näited – abiellumise tulemusena tekib abikaasale seadusjärgne pärimisõigus, abikaasadel on seadusjärgne kohustus teineteist vastastikku toetada ja ülal pidada, seadus defineerib nende ühise eluaseme ning lubab abikaasal teha teise abikaasa eest vajadusel raviotsuseid.

Lahutamatu abielu keeraks kõik need aspektid pea peale. Kui abielu oleks lahutamatu, siis päriks abikaasa vältimatult osa lahkunud abikaasa varast, isegi kui faktiline kooselu perekonnana oli ammu lõppenud. Ühisvara jagamist toimuda ei saa ehk lahku koliv abikaasa on kogu varast faktiliselt ilma. Isegi kui abikaasad elaksid juba aasta(kümneid) lahus, tuleks seaduse järgi ühel abikaasal teist vajaduse korral siiski toetada ja ülal pidada. Terviserikke korral peaks abikaasa tegema (või vähemasti on tal selleks võimalus) raskeid raviotsuseid, mis võivad olla elu ja surma küsimus isegi siis, kui abikaasaga on ammu lahku mindud. Liiatigi on selge, et see poleks ka ravi vajava abikaasa parimates huvides, eriti kui tal on tekkinud hiljem uus perekond.

Ning mis saab siis, kui elatakse küll ühe katuse all, kuid abielu on faktiliselt muutunud vägivaldseks suhteks või sõltuvussuhteks? Kas võib oletada, et lahutamatu abielu hoopis süvendaks seda niigi Eestis probleemiks olevat olukorda, kus paljud naised elavad paremat perspektiivi omamata väga robustselt öeldes n-ö rusika ja pliidi vahel ehk mehe kontrolli all? Nii võetaks ohvrilt lahutamise võimalus ära olukorras, kus ta ei olnud enne abiellumist teadlik, et partner on vägivaldne, mistõttu ei saanud seda lahutamatusele alla kirjutades arvesse võtta. Isegi kui lisada erand, et vägivalla puhul on lahutus siiski võimalik, on teada, kui keeruline on näiteks vaimset vägivalda tõendada – kokkuvõttes oleks see tohutu lisaraskus ohvrile ning faktiline lisatakistus enesemääramisõiguse teostamisel, sest ta ei saa vägivaldsest suhtest põgeneda. Ja kui siia lisada ka veel lapsed, lisandub uus dimensioon, sest kannatavad ju ka nemad.

Kõik need aspektid seonduvad omakorda ülal väljatoodud põhiõigustega, riivates neid ebaproportsionaalselt. See tähendab, et ka Vooglaiu osutus selle kohta, nagu võiks ka lahutamatu abielu puhul kaks inimest lõpetada ühe katuse all elamise, on parimal juhul toores.

Idee hoopis pärsib demograafiliste probleemide lahendamist

Seisukohas, nagu aitaks lahutamatu abielu kasvatada iivet, puudub loogiline järjepidevus. Abielu kui riigi palge ees sõlmitud kokkulepe ja riigi tunnustus kooselule ei ole see, mis lapsi ilmale toob. Vastupidine seisukoht võiks teoreetiliselt ehk kehtida kanoonilise õiguse (ehk kirikuõiguse) kontekstis, kus abielu on laste saamise lubatavuse eeldus, kuid mitte ilmaliku õiguse puhul. Katoliku kiriku moraaliteoorial, nagu oleks abieluväline seksuaalakt patt, pole kaasaegse ning sekulaarse õigus- ja väärtussüsteemiga kuigi suurt puutumust.

Tänapäevases ühiskonnas lävivad inimesed teineteisega reproduktiivsust soodustaval viisil, sõltumata sellest, kas nad on abielus. Kui midagi, siis tuleb see ju iibele vaid kasuks, kui lapse saamist ei takista eelnev käik perekonnaseisuametisse. Olen ka abielulises suhtes olevatelt kaaskondsetelt kuulnud, et abielu oli lapse saamise eeldus vaid põhjusel, et lapse üks vanem ei soovinud kanda lapsest erinevat perekonnanime või et abiellumise korral on pärast lihtsam lapsega reisida. Teisisõnu – abielu oli lapse saamise eeldus, kuid keegi ei saanud last selle pärast, et oli abielus.

Aga oletame siiski, et Eestis luuakse kaks paralleelset abielu, millest üks on lahutamatu ja teine lahutatav. Mille alusel saab väita, et lahutamatu abielu soodustab laste sündimist? Kas tõesti on Varro Vooglaiu nägemuses võimalik stsenaarium, kus naine üldse ei taha tegelikult konkreetse mehega last saada, kuid kuna ollakse abielus, siis «Ah, mis seal ikka!»? Pigem tekib lahutamatu abieluga probleem, kus naine sootuks loobub last saamast, kuid kuna abielu on lahutamatu, ei saa ta minna hõlpsalt «last hankima» ka mujalt, kuna on ju varasemast abielus. Kõlab ehk küüniliselt, kuid laste saamist soodustaks hoopis see, kui abielu lahutamine oleks senisest lihtsam. Üks mu naiskolleeg jagas hoopis vaadet, kus tema kogemuses hakkab tuttavatel lapsi sündima just nimelt pärast seda, kui on lahutatud ja uus kaaslane leitud. Kuigi Vooglaiu silmis ebamoraalne, võiks see aidata demograafilist kriisi lahendada paremini kui lahutamatu abielu.

Ka see, missugune väärtus, mõte või ka pühaduslikkus antakse abielule kui mõistele ja institutsioonile, näiteks mitu korda on moraalselt aktsepteeritav abielluda või lahutada, millal on õige aeg abielluda või kas seksuaalsuhete ja laste saamisega peab ootama abieluni, on seaduslikult igaühe isiklik õigus otsustada – keegi ei saa seda teisele dikteerida tulenevalt enda usulistest või isiklikest eelistustest ja põhimõtetest. Põhivabadused ongi äravõetamatult kehtestatud Euroopa Liidus ja Eestis selleks, et inimesed ei saaks teisi kontrollida ja nende üle võimutseda.

Viimane lahutamatu abieluga riik Euroopas

Viimane Euroopa riik (kui jätta välja kanoonilist õigust praktiseeriv Vatikan), kes kaotas lahutamatu abielu instrumendi, oli 2011. aastal Malta. Referendumi hääletustulemused olid napid, kuid tuleb arvestada, et pea 90 protsenti rahvast on kristlased ning üle 80 protsendi on katoliiklased. See sündmus markeeris konkreetses küsimuses liberaliseeruva ning kirikuõigusega mitteseonduva ühiskonna täielikku väljakujunemist Euroopas.

Euroopa Liidu alusdokumentide hulka kuuluva Maastrichti lepingu järgi on liit rajatud vabaduse ja demokraatia põhimõtetele ning austades inimõigusi ja põhivabadusi, õiguskorda ning liikmesriikide ühiseid põhimõtteid. Meeldib või mitte, aga alates referendumiga liitumisest lähtub nendest põhimõtetest ka Eesti. Tasub meelde tuletada, et naiste meestega võrdsed põhiõigused on välja võideldud alles viimase paarisaja aastaga, ja näeme, mis toimub näiteks Lähis-Idas, kus neid õigusi ei ole.

Ideaalseid süsteeme ei eksisteeri, kuid praegu ei saa olla küsimust, et väärtusruumi kontekstis soovime kuuluda pigem Euroopa (Liidu) väärtusruumi kui mis iganes teise riigi või ühenduse väärtusruumi. Euroopalik väärtusruum viib meid edasi liberaalsuse poole, mille osa on ka tavapärane abielu. Varro Vooglaiu ettepanek suunab meid väärtusruumi mõttes 16. sajandi reformatsioonieelse aja poole. Vooglaiu ettepaneku taust on seeläbi mõistetav, kuid tänapäevast ühiskonnakorraldust arvestades mõjub see võõrkehana.

Isiklikud solvangud debatile midagi juurde ei anna

Pärast riigikogus peetud kõnet arutles Varro Vooglaiu mõtete üle ka Hanah Lahe. Ka tema tõi välja, et naised vajavad vabadust otsustada, kellega nad elavad, millal nad lahkuvad ja millist elu nad elada tahavad. Riigikogu noorima rahvasaadiku mõte on muu hulgas ülaltoodud põhjustel arusaadav ning resoneerub (kasutades grotesksena kõlavat mõistet) fertiilses eas naistega kahtlemata mitu korda enam kui Vooglaiu jutt lahutamatust abielust.

Samal ajal on selge, et Varro Vooglaid ei näegi ühiskonda ega inimestevahelist (vaba)abielulist suhet sedasi, nagu seda näeb keskmine inimene. Vooglaid on usklik, ta on pikaajalises abielus ning kasvatab ja hoiab siiralt muljetavaldavalt suurt perekonda. See diametraalne väärtusmaailmade erinevus on nii ilmselge, et ei vääri isegi pikemat põhjendamist.

Sellegipoolest on äärmiselt lugupidamatu kirjutada noorema kolleegi kohta, et tema teksti lugedes «tekib paratamatult mõte, et ehk siiski peaks riigikogu liikmeks olemise eeldusena sätestama IQ-testi läbimise teatud minimaalse skoorina». Kas selline osutus annab midagi avalikule debatile juurde? On säärane väljendusviis rahvaesindajale üldse kohane? Riigikogu liige esindab igat Eesti inimest ühtviisi ning kui rahvasaadiku siiras soov on muuta asju riigis paremaks, tuleks ehitada sildu, mitte oponenti tümitada. Sama hästi võiks samasuguses argumentum ad hominem stiilis küsida, kuidas saab doktoriõppessegi jõudnud jurist sellise põhiseadusvastase ideega üldse lagedale tulla. Aga mida see annaks?