Suur valveaja kohaldamise meelespea (Äripäev)

Kui töötaja peab olema tööülesannete täitmiseks kättesaadav väljaspool tööaega, siis on tegemist valveajaga. Valveaega on rakendatud eelkõige meditsiinitöös, kuid selle kasutamine on sagenenud ka teistes valdkondades.

Töölepingu seaduse § 48 lõige 1 näeb ette reegli, et kui töötaja peab olema kättesaadav tööülesannete tegemiseks väljaspool tööaega, tuleb töötajale maksta selle aja eest vähemalt 1/10 tema tavapärasest töötasust. Ehk tegemist on ajaga, kus töötaja küll oma tavapäraseid töökohustusi ei täida, kuid ta peab olema valmis selleks, et kui tööandja teda teavitab, tuleb töötajal asuda oma tavapäraseid töökohustusi täitma.

Töö- või puhkeaeg?

Oluline on tähele panna, et kuigi sel ajal, kui töötaja ootab tööandja teavitust, ta otseselt tööd tegema ei pea, siis tegelikult pole ta lõpuni vaba valima oma tegevust ja sageli ka asukohta. Tihti tuleb töötajal reageerida lühikese aja jooksul, mis takistab tal minemast oma kodust või töökohast kaugemale.

Nii on ka Euroopa Kohus oma arvukates otsustes selgitanud, et kuigi valveaeg on eraldiseisev mõiste, ei saa tegemist olla puhkeajaga, sest töötaja ei ole sellel ajal vaba ise otsustama oma tegevuse üle. Kuivõrd töö- ja puhkeaja mõistete sisustamisel lähtutakse Euroopa Liidu direktiivist 2003/88, kus töö- ja puhkeaja suhtes n-ö vahepealset aega ette nähtud pole, siis sellises olukorras, kus töötaja peab justkui ootama töö saamist, tuleb sellist aega käsitleda tööajana. Arvestada tuleb, et töötajale on seatud piirangud selliselt, et need mõjutavad objektiivselt ja väga oluliselt töötaja võimalust sel ajavahemikul vabalt kasutada aega, mille jooksul tema tööalaseid teeneid ei vajata.

Kui palju tasu tuleb maksta?

Kuna valveaja puhul on eeltoodu tõttu tegu siiski tööajaga, tuleb töötajale selle aja eest maksta ka tasu, mis võib olla väiksem kui töötaja tavapärane töötasu (arvestades, et töötaja kodus justkui tööd oodates tööd veel ei tee).

Euroopa Liidu tasandil on valveaja tasu määr jäetud liikmesriikide endi otsustada. Eestis tuleb tööandjal töölepingu seaduse kohaselt tagada töötajale valveaja eest vähemalt 1/10 tema tavapärasest töötasust. Seejuures tuleb silmas pidada, et kui töötaja on valveajal valmis reageerima tööandja kutsele, siis alates töö tegemise alustamisest tuleb töötajale juba maksta tema tavapärast töötasu ja selle aja eest enam vähendatud määras töötasu maksta ei saa.

Mis on ja mis ei ole valveaeg?

Oluline on märkida, et valveaja kasutamise puhul tuleb lähtuvalt Euroopa Kohtu seisukohast olla tähelepanelik, arvestades, et valveajana ei saa käsitleda aega, kus töötaja küll tööd ei tee (justkui ootab töö saamist), kuid asub tööandja määratud töö tegemise kohas (töökohas kohapeal) ja on valmis kohe töö tegemisega alustama, kui selline vajadus tekib. Seda seetõttu, et sellisel juhul peab töötaja viibima eemal oma sotsiaalsest keskkonnast ja perekonnast ning tal on vähem vabadust oma ajaga ümber käia kui siis, kui tema tööalaseid teeneid ei vajata. Sellist aega tuleb täies ulatuses käsitleda tavapärase tööajana, mida tuleb tasustada tavapärase töötasuga.

Peamine erinevus valveajast seisnebki selles, et valveaja puhul peab töötaja olema valmis küll tööandja korraldusele reageerima, kuid ta ei pea viibima tööandja määratud kohas ehk vähemalt teatud osas on vabam valima oma tegevust.

Kuna ka valveajal valves olekut tuleb käsitleda kui tööaega, tuleb tegelikku töö tegemise aega selle aja võrra vähendada, arvestades töölepingu seaduse §-des 51 ja 52 sätestatud igapäevast ja iganädalast puhkeaega ning summeeritud tööajaarvestuse puhul ka summeerimisperioodi kohta ette nähtud puhkeaega. See tähendab, et tööandja peab eriseaduste puudumisel andma töötajale igal juhul tavapärase tööaja ja valveaja tundide liitmisel puhkeaega 11 tundi 24-tunnise ajavahemiku jooksul ning 48 (summeeritud tööajaarvestuse korral 36) tundi järjestikust puhkeaega seitsmepäevase ajavahemiku kohta.

Eelnevast tuleneb, et ühelgi juhul ei ole tööandja ja töötaja vahel võimalikud kokkulepped, kus töötaja oleks iga päev valves pärast tegeliku tööpäeva lõppu kuni uue tööpäeva alguseni, samuti pole võimalikud näiteks kokkulepped, et töötaja on kogu aeg kättesaadav juhuks, kui väljaspool tööaega peaks esinema töökohas alarm ja töötaja peaks olema valmis häirekeskuse kõne vastu võtma. Küll aga on tulenevalt eeltoodust näiteks juhul, kui töötaja töötab päevas kaheksa tundi, võimalik rakendada sel päeval teda veel ka valveajale, kuid seda kindlasti mitte kogu ööpäevas alles jäänud tundideks, vaid siiski järgides eeltoodud töö- ja puhkeaja regulatsioone.

Eeltoodust tuleneb, et tegelikult ei saa kasutada valveaega juhul, kui näiteks ettevõte pakub oma klientidele tavapärase tööajaga töötavate töötajatega 24/7 toimivat mistahes teenuse tõrke abi. Kuigi sellisel juhul sooviks ettevõte, et kui kliendid abi ei vaja, saaksid töötajad seni olla valveajal (näiteks öötundidel), siis tulenevalt eeltoodust läheksid sellise korralduse puhul töö- ja puhkeaja normid lõhki ehk ettevõttes tuleks siiski rakendada muid lahendusi. Näiteks saab jagada tööpäevad erinevates vahetustes töötavate inimeste vahel ära selliselt, et kogu päev oleks kaetud, või muuta tööprotsesse nii, et teatud päeva osas ei oleks tarvis tööd teha.