Advokaat: oled saanud kolmandast riigist subsiidiumeid? Siis tea seda (Äripäev)

Välisriigist saadud rahalised vahendid hakkavad seadma piiranguid äritegevusele Euroopa Liidus, kirjutab advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots & Co konkurentsi- ja Euroopa Liidu õiguse partner Risto Rüütel.

Euroopa Liidu siseturu toimise üheks aluseks on võrdsed tingimused ettevõtjate jaoks ning nende võimalus konkureerida võrdsetel tingimustel. Viimastel aastatel on üha tõusvamaks trendiks saanud kolmandate riikide antud subsiidiumid ning kuigi nende kohta on sisulist teavet veel küllaltki vähe, on sagenenud juhtumid, kus leitakse, et välisriigi subsiidium on pakkunud liidus tegutsevatele ettevõtjatele ebaausaid konkurentsieeliseid.

Välisriikide subsiidiumeid reguleeriva määruse (Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus siseturgu moonutavate välisriigi subsiidiumide kohta) eesmärk on vältida kolmandate riikide subsiidiumite abil saadud ebaausate konkurentsieeliste tekkimist Euroopa Liidu siseturul, seda eelkõige ettevõtjatevaheliste koondumiste ja riigihangete korral. Seega mõjutab uus reeglistik tulevikus olulisel määral nii riigihangete läbiviimist kui omandamistehinguid. Määrus jõustub juba 12. juulil 2023, kuid koondumistest ja riigihankemenetlustest teatamise nõudeid kohaldatakse alates 12. oktoobrist 2023.

Varem jäid välisriikide subsiidiumid koondumise kontrolli ja välisinvesteeringute sõelumise režiimide vahelisse tühimikku. Kuigi oma olemuselt annavad sellised kolmandate riikide makstavad toetused ettevõtjale sarnase eelise nagu liikmesriigi antav riigiabi, siis seni on olnud tegemist reguleerimata alaga.

Uus määrus täidab nende õiguslike režiimide vahelise tühimiku ning annab Euroopa Komisjonile pädevuse hinnata nüüd ka kolmandate riikide valitsuste poolt ettevõtjatele antavate toetuste mõju Euroopa Liidu siseturule. Määruse eesmärk on ühtlustada liidu liikmesriikide antavale riigiabile ning kolmandate riikide subsiidiumitele kohalduv reeglistik ning tagada seeläbi siseturu parem toimimine.

Väike mõju, aga lai definitsioon

Välisriikide subsiidiumiks loetakse määruse tähenduses igasugused finantsilised toetused, mida kolmas riik otseselt või kaudselt annab siseturul tegutsevale ettevõtjale. Näiteks võivad välisriigi subsiidiumid olla intressivabad laenud või maksueelised.

Määrus kehtestab kolm vahendit välissubsiidiumidega seotud äritehingute uurimiseks. Nendeks vahenditeks on teavitamiskohustus koondumiste ja riigihankemenetlustes ning üldine uurimisvahend, mis võimaldab komisjonil algatada omal algatusel menetlusi.

Teavitamiskohustus rakendub ettevõtjatele siis, kui tehing hõlmab toetust kolmanda riigi valituse poolt ning kus koondumise osalise, omandatava ettevõtja või ühisettevõtte käive ELis on vähemalt 500 miljonit eurot ning välistoetuse kogumaht on vähemalt 50 miljonit eurot. Lisaks on teavitamiskohustus riigihanke osalistel, kui riigihanke pakkumine hõlmab välistoetust, seejuures eeldatav hanke väärtus on vähemalt 150 miljonit eurot ja välistoetuse kogumaht on vähemalt 4 miljonit eurot. Muuseas laieneb teavitamiskohustus ka toetustele, mis on saadud tagasiulatuvalt kolme aasta jooksul enne määruse jõustumist.

Kuna lävendid on küllaltki kõrged, siis määruse vahetu mõju Eestile on õnneks pigem väike.

Siinkohal ei baseeru välistoetuse mahukriteerium kitsamalt kolmanda riigi subsiidiumil, vaid on küllaltki laialt defineeritud rahalise toetusena. Seetõttu lasub ettevõtjatel märkimisväärne koorem tuvastada, kas nende tehinguid tuleb käsitleda rahalise toetusena ning kas nad peavad koostama ja säilitama kolme aasta jooksul saadud rahaliste toetuste nimekirja.

Määruse alusel kvalifitseeruvad kolmanda riigi antud rahalise toetusena igasugused ettevõtjale üle kantud rahalised vahendid või seonduvad kohustused, sealhulgas kapitali kaasamised, toetused, laenud, laenutagatised, maksusoodustused, hüvitised ning ka võlgade kustutamine jms.

Lisaks hinnatakse välistoetusi kontsernipõhiselt, mitte ühingupõhiselt, mis tähendab seda, et välisriikidelt saadud rahalised vahendid tuleb ära kaardistada kontserniüleselt. Kuna määrus ei kitsenda rahaliste vahendite saamist selektiivsusega vmt kriteeriumidega, mida kaustatakse riigiabi reeglistikus, siis teoreetiliselt võivad olla hõlmatud ka riigihankelepingute täitmisel saadud vahendid vms turutingimustel tehtud tehingutega seotud sooritused. Loodetavasti Euroopa Komisjon täpsustab seda asjaolu enne, kui määrust rakendama hakatakse.

Kolmanda instrumendi ehk uurimisvahendi eesmärk on tagada komisjoni õigus alustada omal algatusel uurimisi teavitamiskohustuse lävendeid mitte ületanud koondumiste ja riigihankemenetluste kohta.

Välisriigi subsiidiumit loetakse konkurentsi kahjustavaks siis, kui see edendab ettevõtja konkurentsipositsiooni siseturul ning kui selline edendus tegelikult või potentsiaalselt halvendab konkurentsiolukorda siseturul. Seega ei kujuta kõik välisriigi subsiidiumid ohtu siseturule.

Määruse kohaldumisalast on välistatud välisriigi subsiidiumid, mille puhul eeldatakse, et nende tõenäosus siseturgu kahjustada on madal. Selliseks näiteks on juhud, kui subsiidiumide kogumaht ei ületa mistahes järjestikuse kolmeaastase perioodi jooksul 4 miljonit eurot või kui subsiidiumi eesmärk on hüvitada looduskatastroofi või erakorraliste sündmuste (näiteks COVID-19 pandeemia) tõttu tekkinud kahjud.

Sammud, mis ettevõtjal tuleks teha

Ettevõtjale tähendab välisriigi subsiidiumi määrus esmalt kohustust vaadata üle oma tagasiulatuva kolme aasta tehingud, mille raames saadi otseselt või kaudselt toetust kolmanda riigi avalikult võimult, ning esitada selliste (ja ka tulevaste) lävendeid täitvate tehingute osas nõutud teavitus. Eriti tähelepanelik tasub olla ettevõtjatel, kes ise või kellega seotud ettevõtjad tegutsevad kolmandates riikides ning on viimaste aastate jooksul saanud riiklikest allikatest rahalisi vahendeid.

Lisaks peab ettevõtjal olema võimekus hinnata enda tehtavaid tehinguid uue määruse valguses, et teha kindlaks, kas need võivad endast kujutada lävendeid ületavat rahalist toetust, mille kohta on vajalik komisjonile teate esitamine.

Kui ühelt poolt tähendab karmistunud reeglistik ettevõtjatele lisakohustusi, siis teiselt poolt ei puudu määrusel kasu kohalikele ettevõtjatele. Määrus tekitab kaitse kolmandates riikides asutatud, kuid Euroopa Liidus tegutsevate ettevõtjate eest, kes on varem saanud ebaausa konkurentsieelise nende riikide pakutavate toetuste ja soodustuste näol siseturul tegutsemiseks.