Advokaat: töötajate ülemeelitamise piirangud viivad järjest sagedamini kohtusse (Äripäev)

Varem on konkurentsiõigus keskendunud toodete ja teenuste hindadele ja kättesaadavusele, nüüd aga on nii meil kui ka mujal hakatud pöörama tähelepanu tööandjatevahelistele kokkulepetele, millega näiteks fikseeritakse palgatasemed või piiratakse töötajate ülemeelitamist, kirjutab advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots & Co konkurentsiõiguse, kaubanduse ja välisinvesteeringute valdkonna juht Risto Rüütel.

Konkurentsiameti avalikustatud jalgpalliklubi liikmete ja töötajate ülemeelitamise kartelliuurimine koos Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Komisjoni hiljutise praktikaga näitab konkurentsi järelevalve asutuste senisest oluliselt jõulisemat sekkumist töö- ja teenistussuhetesse, seal hulgas lepinguvabadusse ning töötajate ülemeelitamise vastastesse (no-poach) kokkulepetesse. Ettevõtjate jaoks tähendab see, et personalipoliitika, värbamisstrateegiad ning sellekohane suhtlus teiste turuosalistega peavad olema kooskõlas konkurentsiõigusega ning keelatud on innovatsiooni ja tõhususe kunstlik takistamine.

Varasemalt on kehtinud konkurentsiõiguses põhimõte, et töösuhetesse ei sekkuta, ent konkurentsiasutuste viimaste aastate praktika on selle põhimõtte rakendamist hakanud hägustama. Kuna tegemist on olnud praktikas vägagi levinut tüüpi kokkuleppega, mis teatud juhtudel on ettevõtjatele olulised, suurenevad nüüd ka riskid, kui selline kokkulepe sõlmitakse liiga kergekäeliselt.

USA ees, Euroopa järel

Ameerika Ühendriikides juba aastaid tagasi alguse saanud suundumus on nüüdseks pead tõstnud ka Euroopas. Mullu mais avaldas Euroopa Komisjon poliitikadokumendi (Competition policy brief, Issue 2, Antitrust in Labour Markets), kus ta markeeris töötajate ülemeelitamise piirangu kui ühe lähiaastate fookusvaldkonna ja kavatsuse sellistesse kokkulepetesse rangemalt sekkuda.

Euroopa Komisjoni trahv Delivery Hero ja Glovo vastu tähistab olulist pöördepunkti konkurentsijärelevalves ka seoses tööjõuturgudega. See juhtum on esimene, kus komisjon on karistanud ettevõtjaid töötajate mittemeelitamist käsitlevate kokkulepete eest, rõhutades, et sellised kokkulepped on käsitletavad tõsiste konkurentsiõiguse rikkumistena. Lisaks on viimase aja Euroopa Liidu kohtupraktika suundumas seda tüüpi kokkulepete vastu võitlemise suunas.

Ülemeelitamise kokkuleppes süüdi mõistetud Portugali jalgpalliklubide kohtuasjas nr C-133/24 märkis Euroopa Liidu Kohtu kohtujurist Nicholas Emiliou, et ülemeelitamiskokkulepe on tarneallika jagamise vorm ning vastab ilmselgelt eesmärgipärase keelatud kokkuleppe tunnustele ehk see on üks räigeim konkurentsiõiguse rikkumine. Kohtujurist sedastas oma arvamuses koguni, et “enamiku konkurentidevaheliste ülemeelitamisvastaste kokkulepete majanduslik eesmärk on konkurentsivastane” ning sellest johtuvalt võib selline kokkulepe olla üksnes piiratud juhtudel lubatav.

Loetud päevad tagasi tegi ka Euroopa Komisjon esimese karistusotsuse selles valdkonnas, määrates toidukulleri teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele Delivery Hero ja Glovo kokku 329 miljoni euro suuruse trahvi. Komisjoni hinnangul piirati tarbijate ja äripartnerite valikuvõimalusi, ahendati töötajate võimalusi tööturul ning pärsiti konkurentsi järgmiste tegevustega.

Kokku lepiti, et teineteise töötajaid ei meelitata üle tulema. Omavahel vahetati äriliselt tundlikku teavet ning turud jagati omavahel geograafiliselt ära, vältides niiviisi konkureerimist samadel turgudel.

Kui neist kaks viimast on konkurentsiõiguses küllaltki tihti menetletavad õigusrikkumised ning seega konkurentsiõiguse valdkonnas tegutsevatele advokaatidele üllatusi ei paku, siis esimene on karistusotsuse vaates unikaalne. Esmakordne on selles lahendis seegi, et Euroopa Komisjon karistas ettevõtjat konkurentsivastase käitumise eest olukorras, kus ta oli konkurendi omanikeringis vähemusosanikuna.

Kuidas kartell toimis?

Delivery Hero ja Glovo on Euroopa suurimad toidukullerteenuste pakkujad, kes toimetavad klientidele kohale restoranitoitu, toidukaupu ja muid jaekaubanduslikke tooteid, mida tellitakse veebilehe või rakenduse kaudu. Juulis 2018 omandas Delivery Hero vähemusosaluse Glovos, mille kaudu hakati järk-järgult suurendama mõju konkurendi äritegevusele. Aastal 2022 sai Delivery Hero Glovo ainuomanikuks.

Komisjon leidis, et ajavahemikus 2018–2022 vähendasid need ettevõtjad süsteemselt omavahelist konkurentsi ja asendasid selle mitmetasandilise koordineeritud tegevusega. Sõlmiti tööjõuturu kokkulepped ehk alguses sõlmiti omavahel osanikeleping, mis sisaldas piiratud kokkuleppeid teatud töötajate mittemeelitamises, kuid hiljem laiendati seda üleüldiseks vastastikuseks töötajate mittemeelitamise poliitikaks. Vahetati äriliselt tundlikku infot ehk omavahel vahetati strateegilise iseloomuga teavet hindade, kulude, turundusplaanide ja toodete kohta, mis võimaldas asuda kooskõlastama turukäitumist. Turg jaotati geograafiliselt omavahel ära ehk lepiti kokku, millistes geograafilistes piirkondades kumbki tegutseb. Välistati kattumised ja koordineeriti uutele turgudele sisenemist.

Kõiki neid tegevusi võimaldas Delivery Hero vähemusosalus Glovos, mis andis juurdepääsu tundlikule teabele ja võimaluse hakata mõjutama Glovo äritegevust.

Lahendist võib järeldada, et kuigi osaluse omamine konkurendis ei ole iseenesest keelatud, võib see tekitada konkurentsiohtlikke olukordi. See juhtum näitab, et osalus konkurendis hakkab tulevikus oluliselt suurendama konkurentsiriske ja vajab suuremat tähelepanu.

Teisisõnu: ka väiksemate osaluste omandamine konkureerivas ettevõtjas vajab põhjalikumat läbimõtlemist ning osalusega kaasnevate konkurentsiriskide maandamisele tuleb hakata aktiivselt mõtlema juba omandamistehingu läbirääkimiste ajal. Vastasel korral võib vähemusosanik leida ennast suhteliselt kiiresti kartelliuurimise adressaatide ringist, kui vähemusosalus on piisava suurusega selleks, et mõjutada konkurendi ärilisi otsuseid või saada ligi konkurendi strateegilisele teabele – näiteks järelevalveorgani liikme koha vahendusel.

Tõhusus kannatab

Traditsiooniliselt on konkurentsiõigus keskendunud toodete ja teenuste hindadele ja kättesaadavusele, kuid viimastel aastatel on Euroopa Komisjon ja liikmesriikide konkurentsiametid hakanud pöörama tähelepanu ka tööjõuturgudele. Tööandjatevahelised kokkulepped, nagu palgatasemete fikseerimine või vastastikused kokkulepped töötajate mittepalkamiseks, võivad piirata töötajate liikumisvabadust, suruda alla palku ja vähendada töötingimuste paranemise võimalusi. Samal ajal piiravad sellised kokkulepped ettevõtjate võimalusi värvata endale paremaid töötajaid, vähendavad tõhusust ja innovatsiooni ning viivad ressursside ebaühtlase jaotamiseni, kuna osa töötajatest n-ö lukustatakse praeguse tööandja juurde.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Liidu Kohus käsitleb nüüd palgatasemete fikseerimise ja no-poach-kokkuleppeid kui konkurentsi piiravaid eesmärgipäraseid rikkumisi, mis tähendab, et nende kahjulikkust eeldatakse ilma vajaduseta tõendada tegelikku kahjulikku turumõju. Sellised kokkulepped on võrdsustatud hinnakokkulepete ja turujagamisega, mis on konkurentsiõiguse kõige tõsisemad rikkumised.

Mitu liidu liikmesriiki on juba astunud samme tööjõuturgude konkurentsijärelevalve tugevdamiseks. Eespool viidatud jalgpalliliidu kaasus illustreerib, et selline on ka suundumus Eesti konkurentsijärelevalves. Euroopa Komisjoni ja Euroopa Liidu Kohtu viimase aja praktika kinnitab sellise lähenemise kooskõla liidu konkurentsiõigusega.