EESSEISEV VALIK | Abistatud enesetapp. Eesti peab otsustama, kuidas seda korraldada (Eesti Päevaleht)

Pole vaja leiutada jalgratast. Edumeelsemates Euroopa riikides toimib kõik tõrgeteta.

Eesti seisab valiku ees: kas jääda passiivseks ja lahendada abistatud enesetappu puudutavaid kaasusi juhtumipõhiselt või luua selge ja õiglane raamistik, mis austab inimväärikust, tagab turvalisuse ja välistab kuritarvitused. Teise variandi kasuks otsustades on võimalik edukalt tugineda Eestiga sarnase õigussüsteemiga riikide nagu Šveitsi, Saksamaa ja Hollandi praktikale.

Käesoleva aasta 6. mail langetas riigikohus märgilise otsuse kohtuasjas, mis puudutas vabasurma teenuse seaduslikkust Eestis. Otsus tõi päevavalgele olulise lünga meie õigussüsteemis: Eestis pole selget ja toimivat regulatsiooni, mis käsitleks abistatud enesetappu või eutanaasiat.

Kuigi kohus leidis, et kõnealune juhtum ei kvalifitseeru keelatud majandustegevuseks ega kriminaalseks teoks, rõhutas ta samas, et tegemist on reguleerimata valdkonnaga, kus pole selgeid põhimõtteid ega kaitsemehhanisme.

Eesti põhiseaduse kohaselt on inimesel õigus oma elule, mis sisuliselt tähendab õigust oma elu üle ise otsustada. Seejuures on märgitud, et seda õigust kaitseb seadus ning meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta. Ometi ei anna seadusraamistik võimalust oma elust väärikalt, vastutustundlikult ja seaduspäraselt lahkuda.

Eutanaasia ja abistatud enesetapp on praegu reguleeritud mitmetes maailma riikides, sealhulgas mitmes Euroopa riigis. Seega tasub Eestil vaadata nende Euroopa riikide poole, kes juba on vastava küsimuse praktikas toimivalt seadustanud.

Eesti valikud

Eestis loodav regulatsioon peaks tuginema viiele elemendile: õiguslik alus, selged tingimused, arstide roll, järelevalve läbipaistvus ning eutanaasia ja abistatud enesetapu piiritlemine.

Abistatud enesetapu korral sooritab elust lahkumiseks vajaliku sammu isik ise, eutanaasia korral teeb vastava teo arst või muu selleks pädev isik. Abistatud enesetapu puhul on kogu kontroll alati isiku enda käes. Eutanaasia korral on teo hetkel ja enne seda otsustus ja kontroll korraga nii inimesel endal kui ka arstil.

Sarnaselt Saksamaa põhiseadusliku lähenemisega peaks Eesti seaduslikult tunnustama arusaamisvõimelise isiku õigust otsustada oma elu üle. Seejärel tuleks Hollandi eeskujul paika panna selged tingimused, mille alusel inimene abistatud enesetapule või eutanaasiale kvalifitseerub.

Näiteks peab isik olema teovõimeline ja läbima psühhiaatrilise hindamise, tema kannatused peavad olema tõsised ja püsivad ning alternatiivid kaalutud.

Ühtlasi tuleb reguleerida arstide roll ja eetika – arstid ei pea olema kohustatud sellist teenust osutama, kuid neil võiks olla võimalus seda kontrollitult teha.

Variant oleks luua spetsialiseeritud keskused või nõustamiskomisjonid, nagu SCEN Hollandis. Sellise teenuse osutamine peab olema läbipaistev ja selle järelevalvet peaks hindama sõltumatu komisjon eesmärgiga välistada väärkasutus.

Viimaseks tuleks piiritleda eutanaasia. Kui otsustatakse lubada ka eutanaasiat, tuleks see selgelt eristada abistatud enesetapust ja sätestada lisakaitsemehhanismid.

NÄITEID SEINAST SEINA

Näiteks Saksamaal, Šveitsis ja Hollandis on esindatud kolm erinevat, kuid eeskujulikku lähenemist, mille põhjal saaks edukalt kujundada ka Eesti õigusraamistiku.

Šveits: tavaõiguslik praktika ja mittetulunduslik põhimõte

Šveitsis on abistatud enesetapp olnud lubatud juba aastakümneid, kuid see ei põhine mitte üksikasjalikel seadustel, vaid pigem pikaajalisel praktikapõhisel lähenemisel. Karistusseadustik keelab abistamise ainult juhul, kui seda tehakse isekatel, näiteks raha teenimise eesmärkidel.

Praktikas tähendab see, et abistatud enesetappe aitavad sooritada mittetulundusühingud nagu Dignitas ja EXIT ning isik peab ise oma elu lõpetama. Eutanaasia on keelatud.

Kuigi seadus ei sätesta konkreetseid tingimusi, on välja kujunenud neli peamist eeldust: isiku arusaamisvõime, iseseisev soov, tugevad kannatused ja alternatiivide kaalumine. Arstid mängivad olulist rolli, kirjutades välja vajalikud ravimid ja hinnates isiku seisundit. Protsessi läbipaistvuse tagamiseks salvestatakse sageli kogu protseduur ja pärast isiku surma korraldatakse sõltumatu hindamine.

Šveitsi mudel näitab, et ka ilma detailsete seadusteta on võimalik luua toimiv ja usaldusväärne süsteem, kuid see eeldab tugevat institutsionaalset kultuuri ja pikaajalist kogemust.

Holland: selge ja põhjalik seadus

Holland on üks väheseid riike, kus on lubatud nii abistatud enesetapp kui ka eutanaasia. Patsiendi soovi alusel elu lõpetamise ja abistatud enesetapu seadus, mis võeti vastu 2002. aastal, sätestab täpsed tingimused, mille korral võib arst inimese elu lõpetada. Nende hulka kuuluvad vabatahtlik ja läbimõeldud soov, lootusetud kannatused, informeeritus, sõltumatu arsti konsultatsioon ja nõuetekohane protseduur.

Iga juhtumi vaatab üle sõltumatu komisjon ja arst peab esitama üksikasjaliku aruande. Kui leitakse, et nõudeid ei ole järgitud, võib arsti kohta algatada kriminaalmenetluse. Samas näitab statistika, et rikkumisi esineb väga harva – 2022. aastal tehti üle 8700 protseduuri, millest vaid 13 puhul leiti puudusi.

Hollandi süsteem on näide sellest, kuidas põhjalik ja läbipaistev seadustik võib tagada nii isikuvabaduse kui ka kaitse kuritarvituste eest.

Saksamaa: põhiseaduslik õigus, kuid piiratud teostus

Saksamaa konstitutsioonikohus tühistas 2020. aastal karistusseadustiku paragrahvi, mis keelas enesetapu korral professionaalse abi. Kohus leidis, et igaühel on põhiseaduslik õigus otsustada oma elu ja surma üle – see tuleneb inimväärikuse ja isikuvabaduse põhimõttest. Oluline on märkida, et see õigus ei olene inimese vanusest, tervislikust seisundist ega muudest objektiivsetest kriteeriumitest.

Samas ei ole Saksamaa parlament seni suutnud kehtestada uut seadust, mis reguleeriks, kuidas ja millistel tingimustel võib abistatud enesetappu teha. Eutanaasia – st olukord, kus kolmas isik, näiteks arst, ise inimese elu lõpetab – on endiselt keelatud. Arstide tööeeskirju on siiski muudetud, võimaldades neil osaleda abistatud enesetappudes, kui nad seda soovivad.

Saksamaa kogemus näitab, et isegi kui põhiseadus annab õiguse enesemääramisele, on seda ilma selgete seaduslike raamideta keeruline praktiliselt rakendada.

Kõigi kolme eelnimetatud riigi pikast praktilisest kogemusest on võimalik õppida ja nende eeskujul abistatud enesetappu seadustada. Eesti ei pea leiutama jalgratast – Saksamaa, Šveitsi, Hollandi ja teiste riikide kogemused pakuvad erinevaid mudeleid, mille vahel saab valida või mida kombineerida.

Oluline on, et seadus austaks inimväärikust, tagaks kaitse haavatavatele isikutele ning looks selguse nii kodanikele kui ka meditsiinitöötajatele. Riigikohtu otsus on andnud tõuke aruteluks – nüüd on seadusandja aeg tegutseda.